Valgus meie kodus

Artikkel  Eesti Päevalehele
Aprill 2002

Me teame, et mõni valgus on ebamugav, mõned lambid on tekitanud ebameeldiva tunde, mõned pirnid lähevad aeglaselt põlema. Tegelikult võib valesti valitud valgus rikkuda kogu mulje ruumist.

“Ilmselt on õige öelda, et enamikule inimestest ei tähenda valgustamine rohkemat kui valgust ja varju,” nendib valgustimüügifirma Hektor-Light projektijuht Priit Prass. “Valides koju valgustit, otsitakse küll sobivaimat kuplit, kuid ei osata hinnata valgust, mida lamp andma hakkab.”

Iga elusolend vajab valgust. Kõik teavad, et kui kartul valgust ei saa, siis hakkab ta kasvatama valgeid idusid. Inimesega asi nii hull ei ole, aga ka inimene vajab elutegevuseks valgust. Valgust tajub inimene aju käbinäärme abil ja mitte ainult läbi silmade – näiteks on teada, et ka pimeda inimese organism omastab naha kaudu valgust. On uuritud, kuidas valgus inimest mõjutab, ja leitud, et valgus muudab inimese käitumist: talvises hämaruses on enamik inimesi unisemad ja tunnevad töövõime vähenemist.

Pimeduse tõrjumise kõrval on valguse juures väga tähtis tema värvitoon. Sageli ei tundu see ostes oluline, valguse toon ei paista poes silma ning võõras keskkonnas on ostjale raske erinevate lampide värvitoonide vahet selgitada. Ometi mõjutab valguse värvitoon edaspidi pidevalt ja märkamatult inimese enesetunnet, kui tuttavad esemed on ruumis sees ühesugused ja õues teistsugused.

Valguse värv, värviedastus.

Valguse värvi all peetakse silmas valguse enda värvitooni, võrrelduna päikesevalgusega. Sageli peetakse ebameeldivaks “külma sinist” valgust. Mida selle all mõeldakse?

Kui võtta ideaalseks valgusallikaks päike – enam valgemat valgust olla ei saa – siis kõiki teisi valgusallikaid saab hinnata selle järgi, kui lähedane on nende valgus päikesevalgusele.

Teine väga oluline moment on see, mismoodi erineva valguse juures paistavad välja ümbritsevad värvitoonid, ehk missugune on selle valguse värviedastusvõime.
Hõõglambi e. nn “tavalise pirni” valgus on kõige lähedasem päikese valgusele st. valgus on “soe” ja värviedastus loetakse sajaprotsendilise spektriga valguseks.
Hõõglambi suurimaks puuduseks on asjaolu, et enamus tema poolt tarbitavast energiast muutub soojuseks, vaid 5 kuni 10% muudetakse valguseks.
Seetõttu ongi talle alternatiiviks välja mõeldud teised valgusallikad.

Päris hea spektriga valgusallikas, samuti päikesele väga lähedane, on halogeenlamp, mis on hõõglambist mitut pidi parem: valgus on kirkam, ta on mugavalt väike ega maksa eriti palju. Samas on ka halogeenlamp “energiaraiskaja”.

Energiasäästu eesmärgil on välja mõeldud luminofoor- ehk päevavalguslambid. Nad on kuni 5 korda energiasäästlikumad kui hõõg- või halogeenlambid, nende eluiga on tunduvalt pikem. Luminofoorlambid on võimelised andma mitmesuguse värviedastusega valgust. Neid toodetakse väga paljudes variantides ja toonides. Parimad neist suudavad anda ka päikesele ligilähedast valgust. Sellist “kunstlikku päikesevalgust” peetakse lausa teraapiliseks – niisugused lambid on näiteks USA True Light ja firma Osram toodetav Biolux.

Priit Prass lisab aga, et tegelikult see inimeste kardetud nn“külm sinine” on toon, mida valgustehniliselt kutsutaksegi päevavalguseks. “Miskipärast ei loetagi päevavalguseks mitte päikese sooja valgust, vaid praktiliselt sinakaslillat valgust, mis võiks ehk olla pilvise päeva valgus. Seepärast on ka True Light ja Biolux mõne inimese jaoks lausa häirivalt sinised ja kõledad.” Inimene aga kardab just kõledust, eelkõige kodus olles.
Seega tuleks valida kodusesse lampi kas neutraalvalge või isegi soe valge valgus. “Psühholoogid on siiski väitnud, et hõõglamp on vale, liiga soe valgus, mis annab inimesele signaali, et aeg on magama minna. Sellepärast propageeritakse jahedamaid toone, mis hoiavad ärkvel – näiteks koosolekuruumis. Ometi ei tunne paljud inimene ennast jahedas valguses hästi. Soe valge on siiski eelistatuim lambitoon,” ütleb Prass.

Meie kodudes ei kasutata luminofoorlampe kuigi palju. Sellel on usutavasti ajalooline taust: paljudele seostub on päevavalguslambiga mingi kole plekist kast, mis pläriseb, annab sinist, värelevat valgust ja väsitab hirmsasti silmi. See arusaam pärineb ajast, mil nad olidki sellised. “Praegu on pilt oluliselt paranenud,” kinnitab Priit Prass. “Esiteks saab valida valguse toonide vahel. Teiseks, plärin oli tingitud süüteseadmetest, mis – nagu elu näitas – olid sageli lihtsalt kruvidest lahti. Aga mingit häält nad teevad ikkagi ka praegu ja väga tundliku kõrvaga inimene tunneb selle sumina tavalambis ära.”

Luminofoorlambid on tegelikult aga kodudes üsna laialt kasutusel enamasti kompakt- või nn”säästulambina”. Kompaktlamp on tegelikult seesama “päevavalgustoru”, tema puhul on vaid tavapärane sirge klaastoru keeratud lihtsalt kompaktselt kokku.

Kompaktlambi soe valge valgus võib olla hõõglambi omaga nii sarnane, et see silma ei häiri. Ainuke tuntav erinevus hõõglambist on see, et kompaktlamp süttib viivitusega. Kui pikk see viivitus on, sõltub süüteseadmest. Priit Prass lisab, et tegelikult väreleb siiski ka tänapäevaste luminofoorlampide valgus. Tõsi küll, nii vähe, et silm seda enam ei näe, kuid aju fikseerib ikka ja see väsitab. Väreluse vastu aitab elektrooniline süüteseade – selle olemasolust annab märku see, et lamp läheb kohe põlema ega vilgu.

Nn “Säästulamp” on tegelikult täiustatud kompaktlamp, millele on kasutusmugavuse tõstmiseks lisatud tavalise hõõglambi sokkel.
Praktiliselt kõik levinud säästulambid on hõõglambile sarnase värvitooniga ja neil on väga hea värviedastavusvõime.
Säästulamp on varustatud elektroonilise süüteseadmega, ta süttib ja põleb väreluseta. Samas ei pruugi säästulambid mahtuda valgustitesse ära või jäävad kuplist inetult välja paistma, sest on hõõglambist kuni kaks korda pikemad. Teisalt on säästulambid kuni 8 kuni 16 korda hõõglambist pikema elueaga. Säästulambid annavad kuni 5 korda rohkem valgust kui sama võimsusega hõõglambid, nad on ENERGIASÄÄSTIKUD.

Kuidas ja kus kasutada säästulampi?

Säästulambi mõte on selles, et ta peab saama oma hinna välja teenida. Samas on tema miinuseks, et ta vajab aega, enne kui hakkab täie võimsusega põlema.

Seega ei tasu säästulampi kasutada ruumides, kus see võib temast endast sõltumatutel põhjustel katki minna, nagu lahtistes madalal asetsevates valgustites või lastetoas. Samuti pole ehk praktiline seada säästulampi WC-sse, kus ta ei jõua ehk veel valgeks minna või kus arvukad lülitiga klõpsimised tema eluiga paratamatult vähendavad. Säästulamp annab aga suurt kokkuhoidu seal, kus ta peab põlema palju tunde järjest nagu välisvalgustus. Ta on väga praktiline seal, kus lambivahetus on raske (valgusti asub kõrgel või käib raskesti koost lahti, näiteks on teatud veekindlad lambid, mida avatakse vaid erilise võtmega).
Tasub märkida sedagi, et iga säästulambiks nimetatud keskmise hinnaga pirn ei ole veel tõeline säästulamp. Kvaliteedi tagab tavaliselt see, kui lambile on peale märgitud tootjafirma ja valmistajamaa.

Igal lambil on kodus oma otstarve

Priit Prass soovitab õppida eri lampide väärtusi tundma ning kasutada ära eri lambitüüpide eripära. Hõõglamp annab ühtlase, pehme ja sumeda valguse. Halogeen on ere ja ergas suundvalgus, mis võimaldab ideaalselt välja tuua detaile, pilti seinal, kuju nurgas, samuti on väga hea lugemisvalgus. Üldvalguseks on halogeen liiga terav. Luminofoorid on samuti mõeldud üldvalguseks, hõõglambiga võrreldes tugevaks üldvalguseks. Luminofoor on kallim, kuid teeb elu lihtsamaks. –seda ei pea nii tihti vahetama ja ta säästab energiat!

 

Jaga:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga